Mark Anthony
Igavese elu
tõend
Vaimudega suhtlemine
kui surmajärgse elu tõend
Tõlkinud Kadri Ülle Masing
Pühendan selle raamatu oma isale Earlile,
kõige
vapramale mehele, keda olen tundnud.
Ta teenis oma
riiki nii sõja kui ka rahu ajal,
avardades
kosmoseuuringute kaudu meie teadmisi
ja
ettekujutust maailmaruumist.
Pühendan
selle raamatu ka tema relvavendadele
ja kõikidele
Ameerika Ühendriikide
kaitsejõudude
vapratele meestele ja naistele,
kes kaitsevad
meie õigust sõna- ja usuvabadusele.
Sisukord
Eessõna Kenneth
Ringilt 11
Sissejuhatus 17
1. Spirituaalne
olukorrateadlikkus 21
2. Pärilikud
selgeltnägijavõimed kui kahe teraga mõõk 33
3. Taeva
eesriiet kergitades 55
4. Teispoolsuse
tasandid 63
5. Teispoolsus
ja kollektiivsest teadvusest eraldumine 73
6. Dimensioonidevaheline suhtlus 78
7. Mitmetähenduslikud
sõnumid 93
8. Sagedusmajakad:
kahesuunaline Armastuse tänav 108
9. Teadvus ja
isiksus on igavesed 126
10. Mõrvad ja
õigluse teine pool 138
11. Enesetapp ja
teispoolsus 161
12. Reinkarnatsioon:
Jumala õiglus ja tasakaal 175
13. Lapse surm ja
teispoolsus 184
14. Loomad ja
tingimusteta armastus taevast 194
15. Valgustumine:
tervita enda seesmist valgust 204
Tänusõnad 215
Eessõna
Surmalähedaste kogemuste (SLK) uurijana ei tahtnud ma
meediumitega suuremat tegemist teha, eriti oma karjääri algul.
Minu surmalähedaste kogemuste uuringud ja huvi
UFO-kontaktide vastu olid ühe akadeemilise taustaga inimese jaoks niigi piisavalt
veidrad. Pealegi ei olnud ma huvitatud surmajärgse elu tõestamisest ega mõne
hea juhtumi leidmisest, mis kinnitaks teadvuse säilimist pärast füüsilist
surma. Mind oli alati rohkem huvitanud see, mida me surmalähedastest
kogemustest õppida võime, ning oma üliõpilastel ja lugejatel lasksin ise
järeldusi teha – selliseid, nagu nemad soovisid.
Teadlase jaoks oleksid meediumidega
rääkimine ja arutlused hauatagusest elust tähendanud akadeemiliste ringkondade
hukkamõistu — see teema on kõmulehtedele, mitte auväärsetele auditooriumidele.
Ent veetnud aastaid teisenenud teadvusseisundeid ja surmalähedasi kogemusi
uurides, õppisin ka paljut meediumide kohta. Ma ei kahtle, et mõned neist
suudavad tõepoolest surnutelt sõnumeid vahendada ja
teavad neilt abi otsima tulnud inimeste kohta asju, mida tavavahendite abil
pole võimalik teada saada. Loomulikult olen ma palju lugenud ka kunagiste
kuulsate meediumide Leonora Piperi, Gladys Osborne Leonardi ja
paljude teiste kohta. Siiski ei mõelnud ma kunagi sellele, et ise mõne meediumi
teeneid kasutada, kuni minuga juhtus midagi väga veidrat, mida ma ei saanud
ignoreerida.
See lugu oli seotud minu isaga.
Olin väike laps, kui mu isa 1940. aastate algul sõtta läks. Kuigi ta elas sõja
üle, leidus mitmeid põhjuseid, miks ta enam koju tagasi ei tulnud. Ta suri noorena
– neljakümne ühe aastasena –, kui töötas New Yorgis kunstnikuna. Noore mehena
hakkasin palju oma isale mõtlema ja tajusin tema kohalolu – justkui minu elu
suunava mõjutajana. Minu kui teadlase esimeseks reaktsiooniks oli see tajumus
kahtluse alla seada, kuid mingil tasandil ma teadsin, et side isaga on reaalne
– nii otsustasin ma isaga seotud mälestustest ja tema mõjust oma elule pärast
tema surma kirjutada raamatu, millele panin pealkirjaks “Minu isa, kord lahkunud”
(“My Father, Once Removed”).
Kahe aasta eest hakkasid mitmed minu sõbrad, kes samuti
ühel või teisel viisil surmalähedaste kogemuste uurimisega tegelevad, minuga
üksteise järel ühendust võtma, ning kõigil neil oli olnud fantastilisi kogemusi
meediumidega (mitte ühe ja sama meediumiga, ärge arvake!) ning kõik nad küsisid
minult, kas ma ei tahaks ka mõnel seansil osaleda. Sõbrad õhutasid mind seda
tegema. Mina muidugi vaidlesin vastu ja püüdsin jutuajamise teistele teemadele
juhtida, aga surve kestis!
Pärast neljandat veenmiskatset ma alistusin ja leppisin
kokku kohtumise meediumiga, keda üks sõber oli soovitanud. Hiljem kirjutasin
sellest kohtumisest artikli, mis kandis humoorikat pealkirja “Kuum meedium”,
ning lisasin selle oma isast kirjutatud teose täiendatud ja parandatud
versiooni viimaseks peatükiks.
Ma säästan teid üksikasjadest, kuid seanss ise kinnitas
sisuliselt kõike, mida ma olin oma isa elu kohta teada saanud või arvanud;
meedium ei oleks tavalisel viisil seda kuidagi aimata võinud. Ja mitte ainult
seda … meedium rõhutas, et mu isa armastas ja armastab mind väga – olin seda
varem kuulnud oma poolõelt ning järeldanud ka isa surmajärgsest rollist oma
elus; tema mõjust, mida olin nii kaua tundnud. Veel enam – meedium rääkis mulle
väga täpselt mõningatest segastest asjaoludest minu perekonna ajaloos, mis lõid
mu täiesti pahviks. Üks asi on lugeda spiritistlike
seansside kohta raamatutest, hoopis teine aga see, kui kõik juhtub sinuga
päriselt!
Igal juhul sai
mulle selgeks, et teadus ja meediumlus ei välista
tingimata üksteist, eriti kui meedium keskendub faktidele, mida saab
objektiivselt tõendada. See on põhjus, miks ma leidsin, et Mark Anthony tähelepanekud teispoolsuse kohta on väga õpetlikud. Tema tähelepanekud
põhinesid loogilisel teaduslikul lähenemisel, mis toetub tõenditele, mitte
oletustele ega rutakatele järeldustele. See on üks raamatu “Igavese
elu tõendid” muljetavaldavamaid tahke. Mark on hoolitsenud selle eest, et
näidata, miks on tähtis vaimude ehk tavaolukorras nähtamatute olendite maailma
avastamisel vältida negatiivsust ja hirmu. Loomulikult tekitab tundmatus sageli
hirmu, nagu ka ööpimedus, kuid tema tunnistused kontaktidest vaimumaailmaga on
selles suhtes väga kõnekad ning omal kombel köitvad ja põnevad.
Mark läheneb vaimudega suhtlemisele terviklikult ja
asjatundlikult. Vaatamata oma rangele töössesuhtumisele
(töösse, kuna ta suhtleb vaimudega ka publiku ees), ei ole advokaat, kes
kõneleb surnutega, kaitstud naeruvääristamise eest. Ometi, kui mõtlen tema
huumorimeelele, põhjalikkusele ja ennekõike usule Jumalasse, näib mulle, et
hoopis tema on see, kes viimasena naerab! Rääkides endast: ka minul on olnud
tõeliste skeptikutega mitmeid kasulikke ja virgutavaid kohtumisi ning ma leian,
et need “tõepaljastajad”, kes on ennast skeptikuteks
maskeerinud ja end oma ideoloogia seinte vahele vangistanud, võivad olla väga
tüütud, seega hoian nendega parajat pikivahet.
Mark ja surmalähedaste kogemuste uurijad on teinud palju
kattuvaid või sarnaseid avastusi. Üks “Igavese elu tõendite” köitvaid jooni on
see, et ta jätkab teispoolsuse teemaga sealt, kus surmalähedaste kogemuste
jäljed tagasi pööravad, kuid need kaks valdkonda sobivad kokku nagu sukk ja
saabas. Ilmselt veelgi olulisem on see, et vaimsed mõjud ja mõjutused, mille
keskel elatakse siin maailmas (väärtushinnangute mõttes) ja sealpoolsuses,
langevad kokku, seda kinnitavad ka SLK-uuringute tulemused.
Peamisteks küsimusteks on kahtlemata, mis meiega pärast
surma juhtub ja milline teispoolsus välja näeb. Paljud surmajärgse elu uurijad,
nende seas Mark, teoretiseerivad, et teispoolsusel on erinevad tasandid, kui
neid nii võib nii nimetada, ning inimest tõmbab loomuomaselt tasandi poole,
kuhu ta kõige paremini sobib.
Üksmeel näib valitsevat selles, et
arhetüüpset põrgut pole olemas – see on punkt, millega surmalähedase kogemusega
inimesed nõustuksid. Veel üheks ühiseks punktiks Marki tähelepanekute ja SLK-uuringute vahel on reinkarnatsioon. Olen oma uurimuse (nagu ka mõningate
teiste SLK-uuringute) käigus leidnud, et paljud surmalähedase kogemuse saanud
inimesed on avatumad ideele, et nende surmale võib järgneda reinkarnatsioon,
ning usuvad reinkarnatsiooni võimalikkusse ühes või teises vormis.
Mark Anthony puudutab “Igavese elu tõendis” mitmeid
tundlikke teemasid, muuhulgas ka enesetappu. Surmalähedastest kogemustest
kõneldes võib üldiselt öelda, et nii teised valdkonna uurijad kui ka mina oleme
leidnud, et enesetapukatse teinud inimeste kogemused sarnanevad nende omadele,
kelle surmalähedane kogemus on saadud haiguse või õnnetuse tõttu: ka nemad
näevad valgust ja kogevad sellega seonduvat armastust. Samas jõuavad nad
arusaamisele, et enesetapp ei lahenda
midagi, vaid neil tuleb jätkata tööd oma murede ja probleemidega. Teatud mõttes
võib öelda, et ennast ei olegi võimalik tappa, sest isegi kui su keha sureb,
avastad sa, et elad endiselt edasi. Seega teavad kõik surma lävelt tagasi
pöördunud enesetapjad, et vabasurm ei ole lahendus. Probleem ise on mõistagi
palju keerukam, kuid Marki teated enesetapu sooritanud inimestest langevad
kokku sellega, mida mina olen surmalähedasi kogemusi uurides avastanud.
Veel üheks kattuvuseks Marki töö ja SLK-uurimuste vahel
on tõdemus, et inimese individuaalsus ei kao, isegi kui sellest saab osa
millestki suuremast. Marki tähelepanekute kohaselt säilitab siitilmast lahkunu
vaim oma isiksuse. Olen kuulnud sedasama ka surmalähedase kogemusega inimeste
suust, keda olen intervjueerinud.
Seega jõuab Mark Anthony samade järeldusteni, nagu
SLK-uuringud, kuid läheb neist kaugemale, andes lugejale selge arusaama,
milline on elu pärast keha surma, ning teadmise, et me ei lahku oma lähedastest
kunagi päriselt. Nautisin väga ka Marki vaateid siitilmast lahkunud loomadele,
sest paljud surmalähedase kogemusega inimesed on rääkinud, et kohtusid
sealpoolsuses oma lahkunud lemmikloomadega. Ja muidugi nautisin ka autori
huumorit, mis lisas raamatule nii sarmi kui ka sügavust.
Kui tõsisemate teemade juurde tagasi
tulla, siis nii Marki tähelepanekud kui ka SLK-uuringud näitavad, et me kanname
enda tehtud tegude eest vastutust ning seisame nende tagajärgedega silmitsi ka pärast surma. Siiski tahaksin siinkohal selgitada (nagu surmalähedase
kogemusega inimeste elukäigu põhjal öelda võib), et tegelikku surmajärgset kohtumõistmist ja karistust ei ole. Inimene
lihtsalt näeb oma tegude tagajärgi ja mõju, mida need teistele avaldasid,
kogedes neid selliselt, nagu need talle endale oleksid mõjunud. Seega võib
rääkida täiuslikust õiglusest – mida külvad, seda ka tõepoolest
lõikad. Võib näha, et käitumise kuldreegel ei ole lihtsalt moraalne ettekirjutus,
vaid see kehtib tõesti. Ma usun, et ka see põhimõte on “Igavese elu tõenditega”
tugevas kooskõlas.
Kõige tähtsam paralleel Marki teose ja SLK-uuringute
vahel on ilmselt järeldus, et elu on igavene. Meis kõigis on jumalik valgus
ning seda mõistes kaob ka hirm, mida sünnitab teadmatus sellest, mis meiega
pärast surma juhtub. Elu ei lõppe keha surmaga. Marki töö viib vältimatu
järelduseni, et meil on kõrgema teadvusega ühendatud hing, mis jätkab elu
teises dimensioonis – maailmas, kus tingimusteta armastav kõrgem vaim meid koju
ootab, kui kätte on jõudnud aeg oma elu mujal jätkata.
Kenneth Ring,
Connecticuti ülikooli psühholoogia
emeriitprofessor, New York Timesi bestselleri “Valguse õppetunnid” (“Lessons from the Light”)
autor.
Sissejuhatus
Kirjaliku ajaloo algusaegadest peale on teada miljoneid
juhtumeid üle kogu maailma, kus inimesed on kohtunud oma lahkunud lähedaste
vaimudega. Selliste juhtumite rohkusest hoolimata paljud inimesed kas keelduvad
neid uskumast, jäävad skeptiliseks või on negatiivselt meelestatud. Vaimudega
suhtlemist ümbritseva ebausu ja hirmu tõttu ei soovi paljud inimesed
tunnistada, et omavad sellist kogemust. Siiski on hoiakud muutumas ning
miljonid inimesed otsivad tänapäeval meediumide abil oma kallite kadunutega
kontakti.
Tehes oma tööd selgeltnägijast meediumina, olen ma
vahendajaks, kes aitab materiaalses maailmas elavatel inimestel suhelda oma
lahkunud lähedaste vaimudega. Olen ühtaegu nii advokaat kui ka selgeltnägijast
meedium ning mind tuntakse nime Mark Anthony the Psychic Lawyer® all.
Kuigi paljud arvavad, et minu kaks ametit on vastandlikud, keerlevad mõlemad
tegelikult tunnistuste ja tõendite ümber, ning see raamat kõneleb tõenditest,
mida ma olen saanud surmajärgse elu kohta.
Inimesed tahavad teada, mis juhtub, kui nad surevad. Kas
elu pärast elu on olemas? Kas paradiis on olemas? Kas põrgu on olemas? Kas ka
loomadel on surematu hing? Mida vaimude sõnumid tähendavad? Kuidas saab
vaimudega suhtlemine aidata? Kas reinkarnatsioon on reaalne? Kas on võimalik
suhelda kellegi vaimuga, kes on juba reinkarneerunud?
Mis saab siis, kui ma suren, aga minu kallis kaasa on juba reinkarneerunud
– kas see tähendab, et ma ei näe teda enam kunagi, ka mitte teispoolsuses?
Tekib ka teisi küsimusi. Kas seda kõike saab kuidagi
teaduslikult tõestada? Kas saatan on olemas? Minu poeg sooritas enesetapu – kas
ta on nüüd põrgus? Meest, kes tappis minu vanaisa, ei mõistetudki süüdi – kui
Jumal on olemas, siis miks ta seda lubas?
Selles raamatus käsitletakse neid küsimusi ja hajutatakse
vaimudega suhtlemist ümbritsev hirm ja ebausk. Minu lähenemisviisiks on silla
ehitamine üle vaimu- ja teadusmaailma lahutava kuristiku. Ma selgitan selles
raamatus, et teadus ja usk ei pruugi üksteist välistada, vaid on tegelikult
sageli kooskõlas. Kvantfüüsika, füsioloogia, geneetika, teaduslikud teooriad,
ajalugu ja teoloogia üheskoos annavad teadusliku aluse surmajärgset elu
puudutavatele teooriatele: vaimudega (nii inimeste kui loomade) suhtlemine,
karma, reinkarnatsioon, valgustumine ja see, mida mina nimetan “seesmiseks
valguseks” (iga inimese isiklikuks suhteks Jumalaga).
Sellise loogilise käsitluslaadi kaudu kinnitab raamat
lugejaile, et Jumal ja taevariik on olemas, et inimese hing on surematu igikestev vaim, et vaimudega suhtlemine on võimalik ning et
me kohtume oma lahkunud lähedastega taas, kui meil on tulnud aeg maisest elust
lahkuda. Käesolev raamat läheb märksa sügavamale kui teised sama teemat
käsitlevad teosed ning toob surmajärgse elu ja vaimudega suhtlemise reaalsuse
lugejani täiesti uuel viisil.
“Igavese elu tõendid” seletab
uuenduslikke, keerulisi ja esoteerilisi käsitusi kergesti mõistetavas keeles.
Kõik peatükid sisaldavad inspireerivaid, kaasahaaravaid, teravaid ja sageli ka
humoorikaid tõsielulugusid, et lugejat harida, tema meelt lahutada, teda
valgustada ja lohutada. Lähedaste inimeste surmaga seotud raskeid teemasid
käsitleva raamatu põhiteemadeks on tervendamine ja tervenemine.
Käesolev raamat toob surmaga seonduvad teemad kahekümne
esimesse sajandisse, mõtestades ümber arusaamad surmajärgsest elust ja
vaimudega suhtlemise tehnilistest aspektidest. Uusi mõisteid ja kontseptsioone
esitatakse loogiliselt ja aste-astmelt, ehitades juba tuttavatele käsitlustele
peatükkide edenedes uusi.
Ma kasvasin üles katoliiklasena ja kaalusin isegi
vaimuliku ametit. Ehkki valisin juristikarjääri, olen veetnud suure osa elust
Jumalat ja maailma usundeid tundma õppides. Sõna Jumal all mõistan ma
kõrgemat jõudu.
Inimkond on andnud sellele kõrgemale jõule mitmeid
erinevaid nimesid: Ülim Olend, Jahve, Kristus, Brahma, Višnu,
Buddha, Jehoova, Allah, Suur Vaim, Püha Vaim, algallikas ja lõputu valgus.
Mina viitan kõrgemale jõule lihtsalt kui Jumalale.
“Tõendid igavesest elust” on mõeldud ükskõik millist
usundit esindava inimese jaoks. Surmajärgsest elust on võimatu rääkida,
arutlemata Jumala ja selle üle, kuidas maailma suurimad usundid Jumalat näevad,
ning kõnelemata taeva või paradiisi olemusest teispoolsuses, reinkarnatsioonist
ja vaimudega suhtlemisest. Teaduse lõppeesmärgiks võiks vabalt olla ka Jumala
avastamine. Spirituaalsuse taga seisva tehnoloogia mõistmine ja vaimude
vahendatu tõlgendamine võivad olla esimesteks sammudeks teel selle eesmärgini.
Palju õnnistusi!
Mark Anthony, the Psychic Lawyer®
1
Spirituaalne olukorrateadlikkus
Geronimo, põlisameeriklasest suur sõjapealik, on öelnud: “Me kõik
oleme ühe Jumala lapsed. Päike, pimedus ja tuuled kuulevad kõike, mida me
ütleme.”
Kuid
kas meie kuulame
Jumalat?
Jumal pöörab alati meile tähelepanu. Kahjuks ei pööra
meie alati tähelepanu Jumalale. Jumala ja teispoolsuse sõnumid on kõikjal meie
ümber – siis, kui me neid kuulame.
Olukorrateadlikkus on kõige sinu
ümber toimuva tajumine – igalt suunalt, igal ajahetkel. See tajumus annab
juhiseid selle kohta, mida järgmiseks teha. Olukorrateadlikkus on võime, mida
väärtustavad eriti
kõrgelt politseinikud, tuletõrjujad, parameedikud ja sõjaväelased, kuna selle abil saab teha kiireid otsuseid, mis võivad päästa
elusid.
Spirituaalne olukorrateadlikkus tähendab selle
tajumist, mis sind ümbritsevas vaimumaailmas toimub. Sellega käib kaasas avatus
vaimudega kontakteerumiseks. Spirituaalne olukorrateadlikkus on väga kasutoov,
sest võib muuta sinu elukäiku. Väljakutseteks on kontakti tunnistamine, selle
reaalsuse aktsepteerimine ja saadavate suuniste usaldamine.
Olen õnnelik, et minu vanemad rääkisid mulle
spirituaalsest olukorrateadlikkusest. Neil mõlemal olid selgeltnägijavõimeid
ning nad suutsid vaime tajuda. Maast madalast õpetati mind tähelepanu pöörama
nii nähtavale kui ka nähtamatule maailmale enda ümber.
Mind on õnnistatud neilt saadud õppetundidega mitmes
mõttes. Advokaadina mõistan ma üksikasjadele tähelepanu pööramise tähtsust –
advokaat, kes seda ei tee, jääb kohtuasjades kaotajaks. Meediumina on minu
vanemate tarkus mulle õpetanud, et intuitsioon ja kontaktid vaimudega on
kingitused Jumalalt, mida tuleb austada ja kalliks pidada.
2001. aasta maikuus läksin koos vennapoja ja vennatütrega
New Yorki perekonna kokkutulekule. Otsustasin enne sündmuse algust koos nendega
linna peal väikese tiiru teha. Oli ilus päikesepaisteline teisipäeva hommik.
Sõitsime taksoga Manhattanile, et külastada nõbu Reedi,
kes töötas Maailma Kaubanduskeskuse lõunatornis. Reed kohtus meiega
kaksiktornide esisel väljakul.
“Siin sa oledki! Universumi
keskpunktis!” hüüatas Reed. Ta oli meie külaskäigust elevil ja soovis meile
näidata imeilusat vaadet, mis tema kabinetist avaneb. Sel hetkel näis Maailma
Kaubanduskeskus olevat täis elu ja elujõudu, oma tuhandete igas suunas sagivate
inimestega. Sellegipoolest olid minu teismelised nõod rohkem huvitatud
rõivakauplustes ostlemisest kui maailma
rahanduskeskuse külastamisest.
Kui ma selge sinitaeva all päiksekullas kiiskavaid
kaksiktorne vaatasin, tabas mind äkki halb eelaimus – ja siis see juhtus.
Minu vaimusilma ees välgatas plahvatus. Hirm ja abitus
tulvasid üle mu keha. Ma nägin tule- ja suitsupõrgut koos tohutute prügi- ja
tolmupilvedega, mis minu suunas rullusid. Kohutav surmahirm neelas mind
endasse, mu põlved värisesid. Tundsin, et hakkan kohe oksele. Katnud näo kätega,
kummardusin ettepoole, et kusagilt tuge otsida. “Oh, Jumal küll!” karjatasin
valjusti.
Minu vennapoeg ja -tütar nõksatasid seisma, jäädes mind
ammulisui vaatama.
“Mis sul viga on?” küsis Reed murelikult.
“Ma … ma ei tea,” kokutasin vastuseks. “Ma nägin midagi –
midagi kokku kukkumas.”
Mõne sekundiga nägemus hajus. Vaatasin uuesti
kaksiktornide poole, ainult selleks, et näha neid päikesesäras taeva poole
kõrgumas.
“Tead mis, Reed, kui midagi peaks sel ajal juhtuma, kui
sa majas viibid, jääd sa lõksu. Mul on kahju, aga ma ei saa sinuga sinna üles
minna.”
Reed oli pettunud. Minu vennapoeg kõõritas kahtlustavalt
kaksiktornide poole.
“Jäta onu Mark rahule,” torkas vennatütar vahele. “Sa
tead küll, milline ta on.”
Sain vennatütre diplomaatilisest ja
tundlikust mõistvusest oma psüühiliste võimete suhtes lohutust. “Tänan,”
sosistasin talle tänulikult.
Hetkemeeleolu vaibus ning me ütlesime Reedile,
et kohtume temaga hiljem suguvõsa kokkutulekul. Minu vennatütar, kes ei jäta
kasutamata ühtki võimalust sisseoste teha, vahetas kiiresti jututeemat. “Hei,
vaata! Disainerkaupluse väljamüük! Onu Mark, palun, kas sa viiksid meid sinna šoppama?”
Nägin tema silmis Gucci helki ja olin rohkem kui õnnelik, et saan nende kahe
ostuhimu rahuldada. Tõttasime kaksiktornidest eemale.
Neli kuud hiljem, 11. septembril 2001, viibisin Floridas
oma advokaadibüroos ja valmistusin kohtukõneks. Äkitselt tõmbas üks meie
töötaja minu kabinetiukse pärani ja lausa lendas sisse.
“Midagi hullu on juhtunud! Maailma
Kaubanduskeskus New Yorgis põleb!”
“Mida?”
“Kaks lennukit sõitis neisse sisse! Mõlemad tornid
põlevad! Kõik uudised räägivad sellest!” tulistas ta järjepanu sõnu.
“Oh, issand!” ahmisin õhku. See oli kõik, mis ma suutsin
öelda, meenutades õudset pilti, mida olin neli kuud varem kohapeal käies oma
silme ees näinud.
Jumal küll – minu tädipoeg Reed!
Püüdsin palavikuliselt Reedile
helistada, kuid tulemusteta. Helistasin tema naisele, emale ja õele. Mitte
keegi ei saanud New Yorgiga ühendust – kõik telefoniliinid olid ülekoormatud.
Kaks päeva hiljem õnnestus mul viimaks helistada – Reed oli elus.
Umbes aasta hiljem tuli Reed koos naise ja lastega
Floridasse. Ühel pärastlõunal astus ta minu büroost läbi.
Kuigi ta oli terrorirünnaku üle elanud, ei teadnud ma
seni täpselt, mis temaga oli juhtunud. Tema naine rääkis, et ta oli käinud
traumajärgse stressihäire ravil. Kui ta teisel pool minu kirjutuslauda istet
võttis, nägin enda ees täielikult muutunud meest. Vaatamata tema naeratusele,
nägin ta silmis sügavat kurbust.
“Ma … Ma tahtsin sinuga rääkida – 11.
septembrist,” ütles Reed. “Ma tean, et sina saad aru.”
“Mis siis juhtus?” Jäin pinevusega kuulama.
“See juhtus umbes kolmveerand
üheksa paiku hommikul, olin oma kontoris. Kuulsin sellist heli, mida ma pole
kunagi varem kuulnud – see pidi olema plahvatus. Ma tundsin, kuidas terve
kontor vappus.”
Reedi nägu tõmbus
pingule. Oma kogemuse jagamine oli tema jaoks silmanähtavalt raske.
“Jätsin kõik sinnapaika ja jooksin eesruumi. Üks meie
sekretäridest karjus: “Just praegu põrutas lennuk vastu põhjatorni – see
põleb!”
Kuulasin hoolega ja Reed jätkas.
“Ma ei suutnud seda uskuda! Me kõik seisime seal ja
vaatasime aknast välja. See oli kohutav! Tuli levis kiiresti laiali – suurte
suitsupilvede vahelt võis näha, kuidas põhjatorni tükid õhus keerlesid. Olime
hirmust halvatud, me ei teadnud, mida teha.
Minu ülemus helistas turvameestele. Talle öeldi, et
linnavalitsuse hinnangul saab kõik korda, ent kui keegi soovib hoonest lahkuda,
siis parem lahkugu.”
Reed vaikis hetkeks ja jätkas: “See oli nagu “Titanicu” filmis
– siis, kui laev jäämäega kokku põrkas ja reisijatele öeldi, et kõik on korras,
kuid samas sa tead, et mitte miski pole korras. Ma mõtlesin korraks, et jään
paigale, aga siis kuulsin ma midagi imelikku,” seletas Reed.
“Imelikku? Mis mõttes?” küsisin ma.
“Ühe sekundi jooksul kuulsin ma ... ma kuulsin vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Mine nüüd! Kohe!”
“Sina ja vanaisa olite väga lähedased, eks ju?” Mul oli
kahju, et ma polnud kunagi näinud vanaonu Theorini,
kes oli juba kümne aasta eest surnud.
Omamoodi ma siiski tundsin teda, kuna mu isa oli mulle
temast palju naljakaid lugusid rääkinud.
Reed peatus. “Kas see ei tundu sulle siis imelik?” Minu
näoilme pani Reedi muigama. “No muidugi – sina ju
näed surnud inimesi! Ilmselt suutis ka vanaisa Theorin
neid näha.”
“Sa tead, Reed, et see võime on meie suguvõsas olemas.
Niisiis, mis edasi juhtus?”
“Hea küll, aga päriselt ka – kes oleks saanud kõige
toimuva juures üldse veel tööd teha?” küsis Reed retooriliselt. “See, et lennuk
põhjatorni põrutas, oli mind niigi hirmule ajanud ja siis ma kuulsin kummitust
ka veel! Ma teadsin, et pean põgenema.”
“Okei, mis siis sai?” küsisin Reedilt
sügava ohkega.
“See oli midagi sürreaalset.
Kõik olid paanikas,” kirjeldas ta. “Ma olin viimane, kes lifti mahtus –
poolenisti ukse vahele litsutuna.”
“Miks, jumala pärast, pidid sa üldse liftiga minema?”
“Vist sellepärast, et meie majas oli üks maailma
kiiremaid lifte! Tahtsin sealt kiiresti minema saada,” vastas ta, jätkates
peale väikest pausi. “Lift sõitis mõned korrused allapoole – ja siis ... siis
hakkas kõik ümberringi rappuma ja värisema. Inimesed karjusid; me rüselesime
liftis nagu segased.” Reed klammerdus tooli käetugede külge.
“Kas see oli siis, kui teine lennuk lõunatorni sisse
sõitis?” küsisin ma.
“Jah. Lifti uksed läksid lahti ja siis – ma tean, et see
kõlab hullumeelselt, aga ...” kõhkles Reed.
“Lase edasi, Reed, pole midagi,” rahustasin teda.
“Kui lifti uksed avanesid, nägin hetkeks, võin seda
vanduda, silmanurgast vanaisa Theorini,” kirjeldas
Reed. “Ta viipas mulle. Ma teadsin, et pean liftist välja saama – hüppasin
välja ja kukkusin põrandale. Minu sekretär Karen ja veel kaks naist kukkusid
minu kõrvale. Teised jäidki lifti ...”
Reed jätkas. “Lamasin näoli maas nende kahe naise kõrval.
Kergitasin end ja karjusin neile: “Kuulge, tõuske püsti!’ Aga nad ei tõusnud!
Nad lihtsalt jõllitasid mind tühja pilguga …”
“Mis sai edasi?” Mu süda hakkas taguma.
“Vaatasin korraks seljataha ja ...” Reed võttis hoogu,
enne kui jätkas. “Siin kuulsin jälle seda heli – teist plahvatust – ja lift
lahvatas põlema! Oh, Mark! Mul on siiamaani silme ees nende inimeste pilgud,
kes sinna jäid! Minu sekretär … oh issand, ta lihtsalt karjus ja karjus
ja lift – see lõõmas üleni leekides! Ma nägin, kuidas trossid, mis lifti üleval
hoidsid, katkesid ja lift kukkus alla! Kõik karjusid ... Lift kukkus alla nagu
üks suur tulekera!”
Reed vappus üle kere. Ulatasin talle väriseva käega
taskurätiku.
“Meie ümber keerlesid sädemed. Püherdasime Kareniga põrandal, et neid summutada – see oli õudne! Kogu
see asi kestis ainult mõned sekundid …” Reed tõmbas sügavalt hinge.
Püüdsin jääda rahulikuks ja objektiivseks kuulajaks, kuid
mu süda murdus oma tädipoega kuulates. Minu oskused advokaadina pandi tõsiselt
proovile.
“Ja siis ... palun ära arva, Mark, et ma olen hull –
kuulsin jälle vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Aja
end üles!””
“Sa ei ole hull, Reed, palun jätka.” Püsisin vaevu oma
toolil.
“Ma tõusin üles ja aitasin Karenit
ja veel kaht naist – ma ei tea, kes nad olid – ja me jooksime trepist alla …
Olin ilmselt šokis! Ma tundsin, et mu keha liigub nii, nagu ma polekski
seal, vaid kusagil eemal. Trepid olid tihkelt rahvast täis. Imelik oli see, et
kuigi kõik olid paanikas, ei tõugelnud ega trüginud keegi.”
“Ja räägitakse veel, et newyorklased
on ebaviisakad,” pistsin vahele, püüdes huumoriga pinget vähendada.
“Jõudsin fuajeesse. See oli uskumatu ... Kaaraknad olid
purunenud, marmorseinad pragunenud, liftid alla kukkunud, maalid ja skulptuurid
sodiks muutunud. Lihtsalt kohutav,” jätkas ta.
“Viimaks sain majast välja.” Reed vaikis hetkeks. “Kõik
oli kontrolli alt väljas! Inimesed jooksid ja karjusid; igal pool olid
tuletõrjujad ja politseinikud. Karen kadus kuhugi rahva sekka – kaotasin ta
silmist. Ja siis ma kuulsin …,” Reed peatus ja tõmbas hinge.
“Mida sa kuulsid, Reed?”
“Hakkasin paremale jooksma, kui nägin, õigemini tundsin,
et mind sikutatakse vasakule, ning nägin vilksamisi vanaisa Theorini.
Ma pöörasingi vasakule ja kohe, kui paigalt sain, kukkus midagi otse minu
kõrvale. Meetri-pooleteise kaugusele ... kõik need pritsmed plärtsatasid minu
peale – ja see heli, mida see kukkudes tegi! Mütsaki,”
ütles Reed, pisarad põskedel voolamas.
“Mis sulle äärepealt otsa kukkus, Reed? Mida sa kuulsid?”
küsisin tõtakalt.
“Ma kuulsin mütsatust,” vastas ta värisedes.
“Mütsatust?” küsisin juhmilt, taipamata, mida ta sellega
mõtles.
“Mütsatust, Mark! Mütsatust!” kordas ta. “See oli
inimene, kes minu kõrvale kukkus! Üks mees kukkus minust umbes meetri
kaugusele! Kõik see kraam pritsis mulle peale!” Reed hakkas nuuksuma. “Iga
kord, kui ma silmad sulen ja püüan magama jääda, kuulen seda heli … seda
mütsatust.”
Tundsin, kuidas mu silmad vett täis valguvad.
“Kui poleks olnud vanaisa Theorini,
oleks ta mulle otsa kukkunud!” nuuksus ta.
Meenutasin õudusega telerist nähtud pilti inimestest, kes
olid hoonetesse lõksu jäänud, kui lennukid kaksitorne
rammisid. Paljud hüppasid end surnuks, eelistades seda leekides hukkumisele. Reedi kogemus muutis kõik liiga tõeliseks.
“Ma olin paanikas. Tundsin, et hakkan oksele!” hüüatas
Reed.
Minu kunagise eelaimduse üksikasjad meenusid mulle kogu
nende võikuses.
“Pistsin jooksu ja sattusin rahvasumma keskele. Ma
kukkusin ja minust joosti üle. Mõtlesin, et siia ma suren,” meenutas Reed. Ta
värises kogu kehast, püüdes enesekontrolli säilitada.
“Kuid siis ma kuulsin uuesti, kuidas vanaisa Theorin mulle hüüdis, või ei kuulnud ka – see hääl oli minu
peas: “Aja end püsti, poiss! Sa jääd ellu!””
Kuulasin kangestunult.
“Kuid ma ei suutnud üles tõusta! Inimesed astusid mulle
peale, trampisid minu otsas,” kirjeldas Reed pisaratega võideldes.
“Siis tuli üks tuletõrjuja, noor latiino kutt, tõmbas mu
püsti ja küsis, kas minuga on kõik korras. Ma nägin ta silmis hirmu,” lausus
Reed kinnisilmi.
“Ta päästis su elu,” laususin leebelt.
“Jah, seda ta tegi, ja ma isegi ei tea, kuidas ta mind
üldse rahvasummas nägi. Ma ei ole oma elus kellegi vastu suuremat austust
tundnud kui tema vastu. Mitte sellepärast, et ta mu elu päästis, vaid
sellepärast, et ka tema oli surmani hirmul, kuid tegi ikkagi oma tööd, hoolides
rohkem teiste kui enda elust.”
Istusime mõnda aega vaikides, kuni Reed end uuesti kogus.
“Mark, sa pead mind uskuma. Kui poleks olnud minu vanaisa
vaimu, ei oleks ma praegu siin. Ta oleks nagu taevast alla laskunud, käskides
mul lahkuda, liftist välja hüpata, õiges suunas joosta – ma mõtlen isegi seda,
et ehk saatis just tema noore tuletõrjuja mind päästma. Ma olen nii tänulik,
kuid samal ajal tunnen end süüdi, et mina ellu jäin, aga ...”
“Ellujääja süütunne?”
“Seda ütleb mu hulluarst ka, Mark.”
Reedi käed
värisesid, kui ta taskust suitsupaki ja välgumihkli välja õngitses. Ma ei
teadnudki varem, et ta suitsetab.
“Kuule, minu firmas ei ole lubatud siseruumides
suitsetada,” laususin kõhklevalt.
“Ma pean närve rahustama,” vastas Reed sigaretti
süüdates.
“Sa ei peaks suitsetama, Reed, see ei tee sulle head.”
“Oi, tõsi või? Arvad, et see tapab mu?” küsis ta
suitsupilve tagant.
“Noh, see on ikkagi halb harjumus,” vastasin mitte eriti
vaimukalt.
Reed tõmbas sügava mahvi, naeratas kergelt ja nähvas:
“Suitsetamine ei saada sind põrgusse – see paneb sind lihtsalt haisema, nagu
oleksid seal käinud.”
Tema naeratus hajus. “Ja mina olen seal käinud.”
Vaimudega suhtlemise tähtsus ja tähendus on mõõtmatud.
Kontakt teispoolsusega võib olla mitmel viisil kasulik. Reedi
jaoks päästis spirituaalne olukorrateadlikkus tema elu.
Minu sõbrale Emmale andis see teadlikkus tema elu lõpul
selgust ja hingerahu.
Emma oli eakas naine, kes elas
Lõuna-Aafrikas. Ta kuulis minu tööst meediumina ja minu vaadetest elu igikestvale olemusele ülemaailmse leviga raadiosaates antud
intervjuust. See innustas teda mulle e-kirja saatma.
Ma avasin tema e-kirja ja miski, või õigemini keegi
nähtamatu, tekitas minus tunde, et pean temaga rääkima. Vastasin talle,
kirjutades, et mulle meeldiks temaga pikemalt rääkida. Järgmisel päeval
sain uue e-kirja juhtnööridega, kuidas ja millal
temaga interneti vahendusel näost-näkku kõnelda saan.
Kui side sai loodud ja tema pilt ekraanile ilmus, olin
jahmunud. Emma lamas haiglavoodis, mille peats oli nii palju ülespoole
tõstetud, et ta näeks arvutiekraani ja saaks kaamerasse rääkida. Ta oli luukõhn
ja habras. Mind üllatas, et nii haige inimene on näinud sedavõrd palju vaeva,
et minuga vestelda.
Tema kõrval seisis noor mees, kiiskavvalges haiglavormis
lõuna-aafriklane. “Ma olen siin, ma’am, kui te
midagi vajate,” ütles ta Emmale, enne kui arvutikaamera vaatealast eemaldus.
“See arvutivärk on ikka vahva asi, eks ole?”
Emma naeratas kaamerasse.
“Ja-jah, muidugi,” vastasin.
“Mul on vähk. Nad ütlevad, et mulle pole enam kaua
jäänud.” Emma sinised silmad sädelesid justkui trotsist vähi vastu, mis tema
keha õgis. “Ma olen kojumineku suhtes täiesti rahulik. Ma ei ole kunagi surma
kartnud. Ma tunnen lõpetatuse tunnet ja tean, et minu aeg on otsakorral.”
Imetlesin julgust, millega ta surma palge ees seisis,
ning soovisin teda kuidagi aidata. Kuigi ma tean, et surm on pelgalt üleminek,
on see siiski suurema osa inimeste jaoks hirmutav. Ent Emma – tõeline
valguskiir – näis nii kartmatuna.
“Ma tunnen enda ümber vaime. Kui te saate seda teha,
Mark, siis ma tahaksin teada, kes nad on,” palus Emma.
“Kas teile sobib, kui ma alustan seanssi palvega, sest
usun, et palve tõstab vibratsioonisagedust?” küsisin Emmalt. Kui ta noogutas,
sulgesin silmad ja palvetasin Jumala poole, et ta mind juhendaks. Seejärel
tundsin, et side teispoolsusega on saavutatud.
Kui olin palvetamise lõpetanud, nägin interneti
vahendusel Emma tungivat pilku ja tegin kohe algust. “Ma näen kolme naist enda
poole tulemas. Kaks neist on teie suhtes vanema tasandil ja kolmas vanavanema
tasandil – kõik nad on teie emapoolsed sugulased.”
Emma kuulas vaikselt.
“Neil on teiega väga lähedane suhe. Ma tunnen, et
tegemist on ema, tädi ja vanaemaga. Teie emal või naisel, kes tundub teie
emana, on väga heledad, peaaegu lumivalged juuksed ja helesinised silmad. Tema
silmad on väga soojad,” kirjeldasin ma.
Emma noogutas. “Palun jätkake.”
“See, mida ma teie ema kohta tunnen, väljendub tema
kätes. Tema käed on nii pehmed ja soojad. Ma tajun, kuidas ta oma käed teie
poole sirutab ja teie käe endale pihku haarab. Ta ütleb, et saate temalt
jõudu.”
“Emal olid nii armsad käed, need olid tõepoolest
pehmed ja soojad,” kinnitas Emma.
“Teie tädi oli kõhnuke. Ta kandis
prille ja tema juustes oli rohkem halli kui valget. Ta oli vaikne inimene, kes
elas oma tunded läbi omaette ega näidanud kunagi pahameelt välja, kui tundis,
et teda on halvasti koheldud. Vaikimine tegi ta tugevaks, kuid oli ühtlasi tema
nõrkus. Ta ei näidanud kunagi kellelegi välja, kuidas kannatas. Ta kehastab
mitmes mõttes väljendit “katkematu kannatus,” vahendasin ma.
“Tädi Justine,” ohkas Emma.
“Üks õnnetu naine ...”
“Tema sõnum teile on, et teispoolsuses pole kannatusi
ning kogu valu, mida materiaalses maailmas taluma peate, on vaid väravaks
rõõmsasse ellu teispoolsuses – vähemalt tema puhul oli see nii. Ta tahab, et ma
teile seda edasi ütleksin.”
“Ja vanaema?” küsis Emma.
“Teie vanaema energia on hoopis teistsugune. Tundub, et
ta oli oma laste suhtes väga nõudlik.”
Emma noogutas ja püüdis midagi öelda, kuid teda haaras
köhahoog.
“Teie vanaema ei olnud kuri, vaid lihtsalt range ja
distsiplineeriv. Ta soovis, et tema tütred saavutaksid elus rohkem kui ta ise,
ning kannustas neid tagant, kuidas oskas. Tema võimukas iseloom hävitas teie
tädi enesekindluse, kuid mitte teie ema oma. Teie ema oskas tema tugeva
iseloomuga toime tulla.”
“Te tabasite nende iseloomu,” sõnas naine, võideldes
pealetikkuva köhahooga. “Mis sõnumid neil minu jaoks olid?”
“Nad tegutsevad teispoolsuses ühtse
kolmikuna. Nad on üksteisega rahujalal ja tundub, et nad on teie eest teie
valus ja kannatustes hoolitsenud. Kõik nad soovivad teiega seda “kannatuste
karikat” jagada, kuid teavad, et teie teekond ei ole lõpule jõudnud – pigem on
see uue algus. Nad tahavad, et te seda mõistaksite ja valgusele keskenduksite
ega kardaks mitte midagi. Järeldades rahust, mida nendest õhkub, on nad
teispoolsuse “taeva” dimensioonis.”
Et Emma köha ägenes, tuli hooldaja taas kaamera
vaateulatusse. Ta kummardus arvutiklaviatuuri kohale ja ütles leebelt:
“Tänaseks aitab, miss Emma.”
Minu arvutiekraan tõmbus tumedaks. Mõni päev hiljem sain
Emmalt järgmise e-kirja:
Tere, kallis Mark,
Ma tean, et te muretsete minu
pärast. Pole põhjust – mul on olnud hea elu. Ma tahan teid teie seansi eest
tänada. Info oli väga täpne. Olen väga tänulik! Aitäh teile! On nii lohutav
teada, et nad on seal, kui ma teisele poole astun, ning et nad on mind kogu aeg
aidanud. Taevas kõlab nii helgelt ...
Ma usun, et me õpime kannatustest
palju. Need teevad meid sügavamaks ja kaastundlikumaks teiste kannatuste
suhtes. Ma ei tea, kuidas, aga tean, et pidin selle vähikogemuse saama, ja olgu
siis nii.
Ma tunnen viimasel ajal suurt
väsimust, kuid hakkan oma asju korda saama. Mul on kõrge palavik, mis muutub
hooti väga tugevaks ja see mõjub kurnavalt. Püüan olla tugev ja palun Jumalalt
ja tema inglitelt, et see ei kestaks liiga kaua. Ma igatsen oma kehast välja
saada ja vaba olla.
Jumal
õnnistagu teid!
Emma
Jätkasime
kirjavahetust mõne kuu vältel. Emma e-kirjad muutusid
aina lühemaks ja lühemaks, justkui näidates tema elujõu kahanemist. Viimaks
lakkas kirjade vool sootuks.
Ühel
hommikul, kui ma olin oma kontoris, tuli mul mõte hooldushaiglaga ühendust
võtta. Kuna naine ei olnud minu pereliige, teadsin ma, et mulle ei antaks
mingit infot. Just sel hetkel tundsin enda kõrval kellegi õrna ja armastavat
kohalolu.
See oli Emma
– ta oli lahkunud ja läinud teispoolsusse. See tegi mind kurvaks, sest olin
kaotanud kellegi, keda pidasin enda sõbraks, kuid samas see rõõmustas mind,
sest teadsin, et tema kannatused on nüüd läbi. Mul oli olnud au puudutada selle
vapra naise südant – naise, kes läks oma surmale vastu täieliku rahu ja
vaimuselgusega.
Spirituaalsel olukorrateadlikkusel on palju hüvesid. See
võib olla kas väga intensiivne või vaevutajutav, kuid see on alati võimas.
Kuigi Reedile ja Emmale saadetud sõnumid olid väga
erinevad, tähendas teispoolsusele tähelepanu pööramine nende mõlema jaoks
Jumala kingitust.